Uue beeta-põlvkonna tegelik nägu selgub aastate pärast
Aastavahetusega sai ingliskeelses kultuuriruumis aastatel 2010–2024 sündinud alfa-põlvkond ametliku punkti ja nüüdsest sünnivad kuni 2039. aastani beeta-põlvkonna lapsed. Eesti sotsioloogi Mare Ainsaare sõnul siinsed teadlased nii jäika põlvkonnasüsteemi ei kasuta ning põlvkondlik jaotus sõltub Eestis pigem uurimisküsimusest. Artikkel ilmus teadusuudisteportaalis Novaator.
Lääne kultuuriruumis jaotatakse inimesi põlvkondadesse n-ö tähestiku järjekorras. Selle jaotuse järgi moodustavad aastatel 1928–1945 sündinud inimesed nn vaikse põlvkonna, kelle noorusaeg jäi teise maailmasõja aastatesse. Neile järgnes aastatel 1946–1964 sündinud sõjajärgse beebibuumi ehk buumerite põlvkond.
Järgmised põlvkonnad kannavad juba otseselt tähestikust võetud nimetusi. Aastatel 1965–1980 sündisid X-põlvkonna, aastatel 1981–1996 Y- ehk millenniumilaste ja aastatel 1997–2009 Z-põlvkonna esindajad. Vastavalt on neid nimetatud ka MTV-, diginomaadide ja zuumerite põlvkondadeks.
Aastatel 2010–2024 sündinud alfa-põlvkonnaga algas tähestik piltlikult öeldes otsast peale ja alanud aasta märgib selle süsteemi järgi beeta-põlvkonna algust. Kui alfa-põlvkonda on nimetatud ka iPadi ehk nutilasteks, siis beeta-põlvkonda hakkab oodatavalt mõjutama eeskätt neid sünnist saati saatnud tehisaru-tehnoloogia. Samuti näeb see põlvkond ilmselt kliimakriisi täit mõju ja muutusi rahvastikupüramiidi koosseisus.
Eesti jaoks ei ole see jaotus kõige õigem, sest põlvkonnad kujunevad selle järgi, mis sündmused ja olud nende nooruse ning elu ajal neid kujundavad.
„Eesti jaoks ei ole see jaotus kõige õigem, sest põlvkonnad kujunevad selle järgi, mis sündmused ja olud nende nooruse ning elu ajal neid kujundavad,“ kommenteerib Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika kaasprofessor Mare Ainsaar. Samas möönab ta, et maailm üleilmastub üha enam. Seetõttu tuleb juurde tegureid, mis mõjutavad kogu maailma rahva mõttemaailma.
Eesti rahvastikuteadlaste jaoks sõltub inimeste põlvkondadesse jaotamine sellestki, mida parasjagu uuritakse. „Demograafiliste jaotuste puhul jagatakse enamasti inimesed erineva sündimuskäitumise järgi. Vahet tehakse Eestis neil, kes said lapsed enne aastat 1990 ja hiljem. Peamine vahe on siis nooremalt lapse saajate ning nn edasi lükatud sündide järgi,“ selgitab Ainsaar. Peale 1990. aastat lapse saanud inimesi on tema sõnul võimalik veel täpsemalt liigitada, ent selged ja fikseeritud põlvkonnad Eesti rahvastiku-uuringutes puuduvad.
„Selliste suurte üldistuste asemel püüavad Eesti teadlased inimesi pidevalt uurida. Seega nad kohtlevad neid n-ö demokraatlikult ning jagavad lihtsalt võrdseteks vanusrühmadeks, et aru saada, kas nende vahel on erinevusi,“ kirjeldab kaasprofessor veel. Isegi kui Eesti teadlased räägivad mingitest põlvkondadest, kasutavad nad Ainsaare sõnul pigem uurivat lähenemist.
Tehisaru pole vaid beetade pärusmaa
Nagu osutab uuringufirma McCrindle, hakkab sündivat põlvkonda kujundama tehisaru, mis saab olema koos keskkonnateguritega peamine väljakutse. Mare Ainsaare sõnul kehtib sama ka juba sündinud laste kohta, kes on alles kujunemisjärgus. „Mis seal salata, meid kõiki kujundab ja mõjutab lähiaastatel tehisaru. Seega nendesse konkreetsetesse aastatesse tasub ettevaatlikult suhtuda, kuigi väide tehnoloogia ja globaalsete mõjutajate kohta tulevikus on kindlasti õige,“ arutleb ta.
Ainsaare sõnul lähtuvad teadlased tinglikke põlvkondi eristades üldiselt inimeste noorusajal valitsenud oludest. „Teooria järgi kujunevad inimeste hoiakud, väärtused välja suuresti nende kasvamise ja õppimise perioodil ehk nooruses,“ märgib ta. Sestap peaks iga põlvkond kujunema mõnevõrra omanäoliseks: näiteks on sõjaaegsed põlvkonnad Ainsaare sõnul kokkuhoidlikud, aga tehnoloogiaga koos üles kasvanud inimesed selle kasutamises osavamad.
„Samas väga suured muutused mõjutavad kõiki põlvkondi, noori küll mõnevõrra rohkem. Teisalt noortel võivad ka osad kogemused puududa, mis vanematel põlvkondadel olid,“ arutleb kaasprofessor. Tehisarugi hakkab tema sõnul mõjutama paljusid põlvkondi, lihtsalt praegused lapsed ja noored ei pruugi mäletada elu ilma tehisaru võimalusteta: „Neil ei pruugi kujuneda toimetuleku võimekust ilma tehisaruta. Selle poolest on nad erinevad.“
Väljaandes Business Insider ilmunud artikkel osutab, et nii lapsevanemate kui ka ühiskonna jaoks tervikuna saab olema katsumus, kuidas edukalt ja tasakaalustatult koos tehisaru ja muude uute tehnoloogiatega toime tulla. Ainsaare sõnul on see õige mõte, ent konkreetsetesse aastaarvudesse võib suhtuda ettevaatlikult. „Samuti toimuvad viimastel aastatel ühiskonnas järjest suuremad muutused ja võimalik, et mõni suur läbimurre, mida praegu on raske ette näha, toimub juba viie kuni seitsme aasta pärast,“ osutab ta.
Teisisõnu on tehisaru ja uute tehnoloogiate tulek ühiskondade üldine muutus, mis hakkab mõjutama kõiki põlvkondi. „Seda me teadlastena mõõdame tavaliselt hiljem, milline see täpselt on ja kas eri vanuses inimesed tõepoolest just nii palju erinevad,“ tõdeb Ainsaar.
